Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale

Lillepeenar – aia kohustuslik koostisosa

Erinevalt kiviktaimlast, mis minu kujutluses on astmelise reljeefiga või asub kallakul, arvan lillepeenra olevat sileda moodustise. „Kalle“ moodustub sel moel, et peenra ette servale istutatakse madalamad püsikud ja tahapoole järjest kõrgemad. Hoolikalt valitud värvigammaga lillepeenar kuulub aianduse kullafondi ja see ei puudu näiteks ühestki Inglismaa näituseaiast.

Lillepeenra rajamine on vähem töömahukas kui kiviktaimla koostamine, sest pole vaja rassida kividega. Kui taimed on omandanud oma loomupärased mõõdud ja paiknevad peenral paraja tihedusega, ei ole umbrohul enam mingit võimalust esile trügida.

• Esimese korraga vaevalt et õnnestub saavutada rahuldav tulemus. Keegi jääb kängu, mõni värvilaik pole õige, mõni esirea asukas on liiga sihvakas ja varjab tagumised ära. Pole hullu! Paari ümberistutusega saab asi paika ja siis juba aastateks.
• Mugava loomuga peenrarajaja ei istuta peenrasse tavapüsikutele lisaks igihaljaid püsikuid või puid ja põõsaid. Kui sügise saabudes võib mingil hetkel kasvõi vikati (või hekikääridega) koltunud pealsed valimatult maha niita, siis segapeenra puhul tuleks igihaljaste põsikute ja/või põõsaste vahelt teiste närbunud varred pea ükshaaval välja nokkida.
• Üheks suuremaks probleemiks kujuneb lamandumine. Mõni nõrguke peenraasukas võib tuule ja vihma surve all toekamale naabrile nõjatuda ja sellegi tasakaalust välja viia. Hea ja hooletu oleks valida sellised taimed, kes ise alati söakalt püsti seisavad. Paraku pole neid suurel arvul võtta. Appi tuleb väike kavalus. Suve hakul paigutatakse peenrale kaldu suuresilmaline võrk, millest taimed läbi kasvavad ja mis aitab neil tasakaalu hoida. Suve edenedes jääb võrk taimelehtede varju.
• Murelasteks on tagumise rea kõrgekasvulised taimed. Nemad võivad tahapoole eriti kergesti pikali kukkuda. Sealpool ju enam naabertaimi pole, kellele raskel hetkel kasvõi korrakski toetuda. Eelmises punktis kirjeldatud võrk on siingi abiks, kui selle kinnituskoht tagapool tarvilikult kõrgel paikneb. Nii võrgu kinnitamisel kui ka tagarea püsikute püstihoidmisel oleks abiks peenart tagantpoolt piirav pergola. Kui rajada lillepeenar tara või müüri ette, siis on võrku väga lihtne kinnitada.
• Mugavust armastav aiapidaja valib lillepeenrasse sellised püsikud, kes ei vaja aasta-kahe tagant noorendamiseks ülesvõtmist, jagamist ja tagasi istutamist. Kõrvale jäävad ka need, kes liialt nobedasti oma kasvuala laiendavad. Ent kõigele vaatamata võivad ka vagurad isendid aastate möödumisel ikkagi vajada noorendamist või kasvuala vähendamist. Niisiis tuleb lillepeenra omanikul arvestada kõrvuti iga-aastase sügisese pealsete eemaldamise ja valikulise toestamisega ka sellega, et vajadusel tuleb teha mõnele peenraasukale noorenduskuur või piirata liigset innukust.

Mõned püsikud, kes võiksid lillepeenras õilmitseda

Alpi adenostüül, amellaster, astilbe, floks, harilik murtudsüda, kare päikesesilm, hosta, kassisaba, kellukas (mõni sihvakamatest), kitsekakar, kullerkupp, kukehari (kõrged sordid), kurereha (kõrged sordid), Kämpferi iiris, käoking-tulikas ’Multiplex’, kobarpea, kurekell, käoking, lupiin, liatris, mailane, punanupp, purpur-siilkübar, päevakübar, päevaliilia, raudrohi, salvei, siberi iiris, sinilatv, siumari, suureõieline härjasilm (karikakar), suureõieline tõnnike, tradeskantsia, tähtputk.

Kui tahad rohkem nõuandeid, kuidas on võimalik mõnd lihtsat tõde arvestades kujundada „laisa mehe aed“ ja lugeda tuntud aedniku Jüri Annisti soovitusi aiakujunduslikke elementide ja taimede kohta, millega on vähem jantimist, siis telli raamat otse kirjastusest.